Segahääle harjutused algajatele (5 proovimiseks)
· 4 min lugemist
Segahääl on heli, mida enamik popilauljaid kasutab oma ulatuse ülemises pooles: mitte rinnahääle täielik raskus liiga kõrgele surutuna ega ka falsetti kerge, õhuline kvaliteet. See asub nende kahe vahel ja on tavaliselt algajale kõige raskem üksik asi, mida tahtlikult leida, sest seda määratleb see, kuidas see tundub ja kõlab, mitte noot, millele saaks näidata.
Just seepärast on seda raske õpetada ainult tekstilehe põhjal. Allpool on viis harjutust, mis on ehitatud spetsiaalselt sinu häält selle keskmaa poole suunama, ning aus ülevaade sellest, mida sellise rakendusega saab ja ei saa öelda, kas oled selle leidnud.
Heli, mille poole püüad
Mõtle sellest vähem tehnikana ja rohkem sihtheli: piisavalt täidlane, et see ei kõlaks õhulise ega õhukesena, aga ilma pingutuseta, mis tuleb täieliku rinnahääle surumisest ulatusse, kuhu see minna ei taha. Lauljad kirjeldavad seda sageli kui „helikõrgusel rääkimist“ oma ulatuse kõrgemas otsas või veidi ninalise, ettepoole suunatud paigutusena, mitte avatud, karjutud paigutusena.
Sinna ei jõua, mõeldes oma kõrile. Sinna jõuad, kasutades vokaalikujusid ja kaashäälikuid, mis teevad õige heli juhuslikult leidmise lihtsamaks, ning korrates seejärel seda, mis töötas.
Miks see alguses tabamatu tundub
Enamik algajaid kaldub ronides ühe kahest äärmusest: nad suruvad rinnahäält valjemaks ja kõrgemaks, kuni see pingutab, või lasevad pingutuse vältimiseks falsetti. Segahääl elab nende vahel ja allolevad harjutused kasutavad konkreetseid vokaale ja algushäälikuid, mis teevad kummassegi äärmusesse märkamatult kukkumise raskemaks.
Viis harjutust selle ehitamiseks
- „Nei“ 1-3-5-8-5-3-1. Ninaline, veidi nipsakas „nei“, mida lauldakse lahutatud akordil oktavini ja tagasi. Ninaline kvaliteet sunnib resonantsi ettepoole, selle asemel et lasta helil kurku tagasi vajuda, mis on tavaliselt esimene märk tõelisest segahäälest, mitte pingutatud rinnahäälest.
- „Gii“ 1-5-8-5-1. Kõva „g“ kaashäälik sulgeb su häälepaelad enne iga nooti puhtalt, mis hoiab tooni üles minnes õhulisena muutumast, samas kui „ii“ vokaal hoiab heli kitsa ja ettepoole suunatuna. See on harjutus, mille poole haarata, kui su kõrged noodid kipuvad tunduma õhulised, mitte pingutatud.
- „Mam“ 8-5-3-1. See algab tahtlikult mustri tipust ja tuleb alla. Kõrgelt ja kergelt alustamine ning sama kergust madalamatele nootidele kaasa kandmine õpetab häält mitte järsult tagasi täielikule rinnahäälele lülituma sel hetkel, kui helikõrgus langeb.
- „Vii“-sireen läbi passaggio. Kitsas „ii“ vokaal libiseb sujuvalt läbi sinu ulatuse osa, kus tavaliselt toimuvad murded. Rinnahäälest falsetti kõva ülelöögi asemel on eesmärk libisemine ilma kuuldava õmbluseta. Kui kuuled või tunned selget ülelöök, on see murre, mida see harjutus peabki silendama.
- Hüpe 1-5-8 tipu hoidmisega. Kaks hüpet üles, seejärel umbes kaks sekundit kõrgeima noodi hoidmist. See on viiest kõige nõudlikum, seega tasub see säästa, kuni ülejäänud neli tunduvad tuttavamad; segahääle hoidmine püsiva surve all on teine asi kui selle lühidalt leidmine mustri läbimise käigus.
Tee need esimestel kordadel läbi selles järjekorras. Iga järgmine kitsendab sihtmärki veidi rohkem kui eelmine ja hilisemad harjutused on kergemad, kui varasemad tunduvad loomulikud.
Mida rakendus saab öelda ja mida mitte
Iga noot siin saab sama reaalajas tagasiside kui iga teine harjutus: joon klaverirullil, värv noodi kohta, protsent ja üldskoor hinnanguga nagu madal, kõrge või ebastabiilne. See ütleb sulle, kas sinu helikõrgus sobis sihtmärgiga, mis on oluline kõrva ja intonatsiooni treenimiseks.
See ei ütle sulle, kas olid tegelikult segahääles, mitte pingutatud rinnahääles või õhulises falsetis, mis juhtus õigele kõrgusele maanduma. Rakendusel pole võimalust eristada rinnahäält, peahäält ja segahäält; see otsus on ikka sinu, tehtud tagasi kuulates ja selle järgi, kuidas noot sinu kurgus tundus. Kordusesitus pärast iga harjutust, mis laseb sul kuulda oma esitust koos klaveri ja klaverirulliga, on siin kõige kasulikum tööriist: kuula, kas vokaal püsis „nei“ ja „gii“ mustrites ninalise ja ettepoole suunatuna või muutus see õhemaks või paksemaks. Selle erinevuse äratundmine kõrvaga on tegelik oskus; helikõrguse täpsus on lihtsalt osa, mida on lihtne mõõta.
Kui tahad eraldada ühe noodi väljaspool täisharjutust, näiteks et kontrollida, kas mõni konkreetne helikõrgus sinu passaggios tahab istuda veidi teisiti, kui muster eeldab, annab reaalajas häälestaja sulle noodi nime, tsendid helikõrgusest kõrvale ja reaalajas jälje, ilma mustri või skoorita. See on kasulik liivakast ühe probleemse noodi uurimiseks enne selle täismustrisse tagasi viimist.
Kuhu see sessioonis sobib
Segahääle harjutused nõuavad su häälelt rohkem kui lihtne helirida, seega töötavad need kõige paremini korraliku soojenduse järel, mitte külmalt. Kui sa pole veel ühtegi teinud, vaata 10-minutilised igapäevased hääle soojendusharjutused. Need eeldavad ka, et sinu ulatus on õigesti seatud, sest kõik viis mustrit on transponeeritud nii, et mahuksid selle sisse; kui sa pole ulatuse testi teinud, katab seda esmalt leia oma hääleulatus kahe minutiga.
Pärast segahääle klõpsatamist
Kui need viis mustrit hakkavad tunduma vähem jahina ja rohkem korratava heliga, avaneb kaks suunda. Kui sinu hääl kaldub popi kergema, õhulisema poole, ehitavad falsettülelöögid, jooksud ja pikad fraasid samale passaggio tööle kergema sihtmärgiga. Kui sihid hoopis tugevamat, võimsamat ülaosa, jätkavad beltingu harjutused ligikaudu sealt, kus segahääl lõpeb, lisades valjust sama ettepoole paigutuse peale.
„Nei“ arpedžo on viiest kõige andestavam ja kiireim viis tunda, kuidas tõeline segahääl sinu enda hääles kõlab. Alusta seal rakenduses.