Falsetiharjutused ja jooksud popilaulmiseks
· 4 min lugemist
Kerge, õhuline popilaulmine toetub kolmele seotud oskusele: puhtale ülelöögile falsetti ilma sinna murdumata, kiirele ja täpsele liikumisele läbi pentatoonikajooksude ning fraasi kandmisele üle rohkema hingeõhu, kui alguses mugav tundub. Ükski neist pole iseenesest raske. Stiili eriliseks teeb see, et kõiki kolme tehakse nii, et pingutust ei paista.
See on harjutamine-ennekõike juhend: millega tegeleda, mis järjekorras ja millised konkreetsed harjutused iga osa treenivad.
Kolm oskust, millest see heli sõltub
Kerge popiheli eelistab õhulist ülaosa võimsale, kiiret ja puhast pentatoonikaliikumist hoitud beltingule ning fraseerimist, mis venib üle terve rea, mitte ei lõhu seda lühikesteks puhangiteks. Millegi sellise jaoks pole jõudu vaja. Pigem töötab jõud selle vastu: surutud falsett kõlab pingutatuna, mitte kergena, ja kiirustatud jooks kõlab lohakalt, mitte kiiresti.
Allolevad harjutused ehitavad iga osa eraldi üles, enne kui palutakse neid kombineerida.
Ülelöök: sinu sissepääs falsetti
Enamik lauljaid, kes „ei oska falsetti“, oskab tegelikult, aga ainult sinna murdudes, mitte puhtalt üle löödes. Harjutus ülelöök falsetti 1-8-1 eraldab täpselt selle ülemineku: alustad madalalt noodilt tavahäälega, hüppad terve oktavi kerge falsetti ja tuled tagasi alla. Kuna see on oktavihüpe, mitte järkjärguline tõus, pole ebaselget vahepealset ala, kus hääl peaks otsustama, mida teha; see on kas rinnahääl või falsett, puhtalt.
Kui hüpe tundub töökindel, palub falsett: pikk kõrge „uu“ sul seal üleval püsida. See on hoitud noot üle su tavalise rinnahääle ulatuse, hoitud ühtlaselt õhulisel „uu“-l. Siin avastab enamik algajaid, et falsett tahab noodile vähem õhurõhku, kui nad on harjunud andma, mitte rohkem; kui helikõrgus väriseb või langeb, lase hingamisel järele, mitte suru kõvemini. Kui tahad seda ühte nooti väljaspool harjutust eraldada ja lihtsalt vaadata, kuidas see paika loksub, näitab reaalajas häälestaja noodi nime, tsente helikõrgusest kõrvale ja reaalajas jälge, ilma et taustal harjutus jookseks.
Pentatoonikajooksude ülesehitamine
Popijooksud ehitatakse peaaegu alati viienoodilisest pentatoonikast, mitte täisest seitsmenoodilisest helireast, mis on osa põhjusest, miks need kõlavad sujuvalt, mitte „klassikaliselt“. Pooltoonides on duurpentatoonika muster 0-2-4-7-9: kahte pooltooni kõrvuti pole, mis teebki selle kiireks läbimiseks andestavaks.
Alusta harjutusega pentatoonika jooks alla: mustri tipust kiire laskumine läbi pentatoonika alla. See on popijooksude kõige levinum kujund ja seda tasub enne kiirendamist aeglaselt üle harjutada, sest täpsus roomamiskiirusel teebki hilisema täpsuse kiirusel võimalikuks. Seejärel pöörab pentatoonika jooks üles suuna ümber, ehitades üles tipus hoitud noodini, mis on lähemal sellele, kuidas jooks tavaliselt päris fraasis lahendub: sissejuhatusena noodile, mida seejärel hoiad.
Mõlemad harjutused ronivad samm-sammult läbi su salvestatud ulatuse ja tagasi alla, nii et jooksud jäävad selle piiresse, mida mugavalt ulatad, ka siis, kui harjutus edeneb.
Ornamentide ja fraseerimise lisamine
Kui sirge jooks tundub mugav, teevad väikesed ornamendid selle kõlama fraasi tahtliku osana, mitte helirea harjutusena. Pööre, viienoodiline kujund (5-6-5-3-1), on klassikaline popiornament rea lõpus: kiire ülemine naabernoot enne paigale sättumist. Harjuta seda piisavalt aeglaselt, et iga noot oleks selge, enne kui proovid seda juhuslikuna kõlama panna; pööre, mis on tegelikult neli eraldi helikõrgust, kõlab palju loomulikumalt kui see, mis hägustub üheks libisemiseks.
Pikad fraasid ja õhu otsasaamine
Selle heli teine pool on fraasi koos hoidmine üle rohkemate nootide, kui üks mugav hingetõmme tavaliselt lubab. Pikk fraas ühe hingetõmbega on üksteist legato nooti, kõik ühel hingetõmbel, umbes kaksteist sekundit. See on pikem kui enamik juhuslikku laulmist ja nii on see mõeldud: popiballaadi fraasid on mõnikord isegi pikemad.
Ebaõnnestumise muster pole siin täpselt õhu otsasaamine; see on õhu ebaühtlane kulutamine, nii et viimased kaks-kolm nooti kiirustatakse või lähevad madalaks, sest neid pole enam millegagi toetada. Kui nii juhtub, pole lahendus tavaliselt „võta suurem hingetõmme“. See on kulutada varasematele nootidele vähem õhku, et lõpuks midagi järele jääks. See on kontrolli probleem, mitte kopsumahu probleem, ja see paraneb just selle harjutuse kordamisest rohkem kui eraldi tehtud hingamisharjutustest.
Mida skoor ütleb ja mida mitte
Iga noot iga siinse harjutuse sees saab skoori sihtkõrguse suhtes, rohelise, kollase või punase tulemuse ning hinnanguga nagu madal, kõrge või ebastabiilne, täpselt nagu mujal rakenduses. Falsetti- ja libisemispõhised harjutused nagu ülelöök ja jooksud kasutavad laiemat tolerantsi kui tavaline hoitud noot, sest libisev helikõrgus on olemuslikult vähem täpne kui hoitud, ja skoor võtab seda arvesse.
Mida skoor öelda ei saa, on see, kas sinu falsett kõlab kontrollitult õhulisena või lihtsalt õhuna ja nõrgana, või kas jooks kõlab muusikalise, mitte mehaanilisena. See on kuulamisotsus ja selleks on tööriist sisseehitatud kordusesitus pärast iga harjutust, mis mängib sinu esituse tagasi koos klaveri ja klaverirulliga. Helikõrguse täpsus ja hea kõlaga esitus ei ole sama asi; kasuta skoori helikõrguse parandamiseks ja oma kõrvu taasesitusel kõige muu parandamiseks.
Kuhu edasi
Kui sinu hingeõhk saab otsa enne pika fraasi harjutuse kaheteistkümnendat sekundit, tasub hingamistugi: sisinatest ja 4 harjutust mõne sessiooni jooksul eraldi läbi teha. Kui tahad rohkem pentatoonikamaterjali, kui need harjutused on kindlad, läheb pentatoonikajooksud samm-sammult kiiremate ja mitmekesisemate jooksukujunditeni kaugemale. Ja kui sinu hääl kaldub kerge asemel tugevama, võimsama ülaosa poole, treenib segahääle harjutused stiili, mida selle artikli ülelöögiharjutus teadlikult väldib.
Enamik falsetiprobleeme osutub ülelöögi, mitte falsetti probleemiks, nii et see on esimene, mida rakenduses proovida. Rakenduse programm „Tee: Pop (jooksud ja falsett)“ paneb need harjutused järjekorda.