Pentatoonikajooksude laulmine samm-sammult
· 4 min lugemist
Mis teeb jooksu „pentatoonikaliseks“
Jooks on kiire nootide jada, mis ühendab meloodias kahte punkti ja maandub tavaliselt lõpus hoitud noodile. Enamik popijookse, kiirest tõusust enne refrääni kuni pika allakukkumiseni fraasi lõpus, on ehitatud pentatoonikast. See helirida eemaldab tavalisest duur- või mollhelireast kaks nooti, need kaks, mis asuvad naabrist vaid poole tooni kaugusel. Kui need on kadunud, on iga järelejäänud samm kas täistoon või väike terts. Pooltooni, mille taha su hääl takerduda saaks, pole, mistõttu pentatoonikajooksud tunduvad sujuvad ka kiirusel ja mistõttu need ilmuvad kõikjal popi-, R&B- ja rahvameloodiates.
Kaks pentatoonikat, mida vajad
Duurpentatoonika on toonika, suur sekund, suur terts, puhas kvint, suur sekst, oktav: viis nooti, kaks pooltooni vahet peale kahe väikese tertsi. See kõlab avatuna ja erksana ning on kuju enamiku tõusvate ja laskuvate popijooksude taga. Mollpentatoonika on toonika, väike terts, puhas kvart, puhas kvint, väike septim, oktav. Sama viienoodiline loogika, erinev värv: tumedam, lähemal bluusi ja R&B fraseerimisele. Sul pole vaja pooltoonide arve pähe õppida, et neid hästi laulda, aga kuju tundmine aitab kuulda, kus jooksus sa oled, mitte arvata.
Õpi kuju enne kiirust
Enne jooksu proovimist esinemiskiirusel lao helirida ise aeglaselt, üks noot korraga, üles ja tagasi alla. Rakenduse harjutus duurpentatoonika teeb täpselt seda: üksteist nooti erksal „ne“-l, iga kordus pooltooni võrra kõrgemal, kuni jõuad oma mugava ulatuse tippu, siis tagasi alla. Ära kiirusta selle sammuga. Jooks on alati ainult helirida, mida sa juba tead, mängitud kiiresti. Kui aeglane versioon on vabisev, on kiire versioon lihtsalt vabisev versioon, millel on vähem aega märgata.
Laskuv jooks: see, mida kasutad kõige rohkem
Popis kõige levinum kuju on jooks alla oktavist: oktav, sekst, kvint, terts, sekund, toonika. Rakenduses on see pentatoonika jooks alla, kuus nooti häälikul „je“, viis kiiret ja üks hoitud all. Kohtle esimest viit igaüht eraldi väikese impulsina, mitte libisemisena. Levinud harjumus on noodid glissandoks laiali määrida, sest see tundub turvalisem kui pühenduda kuuele eraldi helikõrgusele. Võitle selle instinktiga. Klaverirull näitab viit lühikest plokki, mis peavad igaüks eraldi roheliseks muutuma, ja libisemine loeb kõigis neis madala, ebastabiilse helikõrgusena, mitte kuue puhta tabamusena.
Tõusev jooks: sihi ülemist nooti
Üles minnes viivad samad viis nooti kuhugi: hoitud oktavini tipus. Harjutuses pentatoonika jooks üles on viis kiiret nooti lähenemissammud ja oktav on sihtkoht, hoitud poolteist lööki. Tüüpiline viga on siin teistsugune kui laskuval jooksul: lauljad kiirustavad ronimisega ja saabuvad madalalt, nii et hoitud noot algab madalalt ja peab end ise parandama, mida rakendus hindab ebastabiilseks, mitte kõrgeks või madalaks. Lao esimesed viis nooti kergelt, hoia lõug paigal ja lase viimasel noodil olla see üks hetk, kus tegelikult valjuse ja pikkusega pühendud.
Lisa bluusivärv
Kolm viiest pentatoonikanoodist muutub, et saada mollversioon: sekund muutub väikeseks tertsiks, terts puhtaks kvardiks ja sekst väikeseks septimiks. Ainult toonika ja kvint jäävad sinna, kus olid. See tumedam viiene komplekt on mollpentatoonika, heli bluusijooksu taga. See liigub samamoodi, oktavist alla toonikani, aga värv on soojem ja raskem. Harjutus kasutab häälikut „noo“, ümaramat vokaali, mis sobib meeleoluga. Väike terts on noot, mida lauljad kõige sagedamini harjumusest oma suure sugulase poole kõrgeks triivida lasevad, seega tasub seda eraldi kontrollida: aeglusta jooksu, kuula seda intervalli üksi ja lao see omaette eraldiseisva helikõrgusena, mitte suure versiooni varjundina.
Pöörded ja fraasid samadest viiest noodist
Kui sirged jooksud tunduvad kindlad, ilmuvad samad viis nooti uuesti ornamentide ja täisfraasidena. Pööre 5-6-5-3-1 on väike kujund, mis lõpetab lugematuid popiridu: kiire puudutus üles kuuendale astmele ja tagasi, siis alla tertsile ja koju. Rütmiline pentatoonikafraas paneb helirea esimesed kolm nooti kõnelevasse, süngoobitud rütmi, mitte sirgesse taktimõõtu, mis on lähemal sellele, kuidas jooksud tegelikult lauldud sõnade sees istuvad. Ja kui tahad kuulda kogu helirida kasutatuna päris meloodiana, mitte harjutusena, on Amazing Grace pentatooniline esimesest noodist viimaseni, lühikeste kahenoodiliste melismadega, mis on sisuliselt viisi sisse ehitatud pisikesed jooksud.
Kus jooksud valesti lähevad (ja kuidas parandada)
Kolm probleemi katavad enamiku jooksuhädadest. Esiteks, libisemine astumise asemel: lahendus on alati aeglustada, kuni iga noot on eraldi sündmus, ja siis järk-järgult uuesti kiirendada. Teiseks, õhu otsasaamine poole peal, mis tavaliselt tähendab, et alustasid liiga valjult; lao esimene noot vaiksemalt, kui tundub loomulik, et sul oleks lõpus hoitud noodi jaoks piisavalt hingeõhku. Kolmandaks, sihtkõrguse kaotamine kiires lõigus, mida on lihtsam diagnoosida kui ainult kõrvaga parandada. Helikõrguse tuvastaja näitab sinu helikõrgust reaalajas joonena, ilma mustrita, mida järgida, ja ilma skoorita lõpus, nii et saad jooksu poole tempoga laulda ja täpselt jälgida, kus see triivib, enne kui seda täiskiirusel proovid. Kui maandud järjekindlalt madalalt, mitte juhuslikult ekslemisega, on see eraldi muster, millest tasub ise lugeda; vaata miks sa laulad madalalt, et teada, mis seda tavaliselt põhjustab.
Jooksud on väike oskus lühikese õppimiskõveraga, kui kuju on tuttav: aeglane helirida, laskuv jooks, tõusev jooks, mollvariant, siis samadest viiest noodist ehitatud ornamendid. Kui tahad ka falsetti ülelöökke ja pikki fraase, millesse jooksud sageli viivad, jätkab falsettülelöögid ja jooksud siit. Iga ülaltoodud jooks on Clearsingi tasuta versioonis (päevapiirangutega), transponeeritud automaatselt nii, et noodid mahuvad sinu enda ulatusse, kui töötad kiiruse ja kuju kallal.